Leppik-ja-Partnerit-law-office-7.png

Kohus teab esialgu vaid süüdistust. Kui prokurör või kaitsja esitab tõendi, siis peab ta põhjendama, miks ja milleks ta tõendit esitada soovib ja kuidas see on seostatav süüdistusega. Kohus asja lahendajana peab lahendama poolte eriarvamused, kas tõend on lubatav ja miks vastuväide ei ole põhjendatud. Seadus sätestab põhimõtte, mis keelab kohtul täita süüdistuse funktsiooni ja lubab kriminaalasjas olla ainult lahendaja rollis. Lahendaja saab lähtuda vaid nendest asjaoludest ja tõenditest, mis seaduses sätestatud korras on võistlevate poolte poolt esitatud. Kohtu ülesanne on hinnata, kas pooled on esitanud asjakohaseid väiteid, ja juhul, kui mingid väited osutuvad asjakohatuteks, peab kohus põhjendama, miks ta nii arvab. Kõlab ju loogiliselt?

Käesolev artikkel on kirjutatud nn „maadevahetuse asja“, Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsuse valguses. Ju on märgiline, et päev enne kriminaalmenetlusseadustiku 10. sünnipäeva otsustas Riigikohus paljud võistleva menetluse põhimõtted kõrvale heita, mis seadusandja oli rahvale lubanud. Riigikohtu ülesandeks on alama astme kohtulahendite seaduslikkuse üle järelevalve tagamine, kohtupraktika ühtlustamine ja menetluslikes küsimustes ka õiguse edasiarendamine. Seega on igal riigikohtu lahendil otsene mõju tulevikus tehtavatele lahenditele.

Selles menetluses süüdistaja ja kaitsjad võistlesid, aga asja lahendaja unustas võistluse käigus esitatule hinnangu anda.

Riigikohus tõdes ka ise, et kaitsjad käitusid aktiivselt ja esitasid vastuväiteid esitatud tõenditele. Kaitsjad leidsid muu hulgas, et tõendid ei olnud süüdistusega seostatud, et tõendi esitaja ei näidanud, millist asjaolu ta tõendada soovib, millise süüdistatava suhtes jne. Oli vaidlusi tõendite päritolu ja nende autentsuse üle.

Aus kohtumenetlus eeldab, et kõikide väidete suhtes antakse seisukoht ning põhjendatakse ka seda, miks otsustaja peab mingeid väiteid selle asja lahendamisel mitteasjassepuutuvateks. Kui asja on arutatud igakülgselt, arvestatud on kõiki seisukohti ja lahendatud on kõik asjas vaidluse all olnud küsimused, on kohtulahend legitiimne.

Õigusemõistmisel kehtib samas ka põhimõte, et kohtuotsust kirjutatakse nii kaua, kuni ilmneb välistus isiku süüdimõistmiseks, sest edasine ei mõjuta tulemust ja isik tuleb õigeks mõista. Harju Maakohus otsustaski lõpetada tõendite hindamise pärast seda, kui maakohtu jaoks oli ilmne, et süüdistuse tõendamiseks esitatust ei piisa. Riigikohus leidis põhimõtteliselt, et see oli õige lähenemine.

Ringkonnakohus tegi maakohtust kardinaalselt teistsuguse lahendi ja seega oleks ringkonnakohtul tegelikult lasunud kohustus tõendeid hinnata ja lahendada kõik vastuväited, mis kaitsjad esimese astme kohtumenetluses olid esitanud. Ringkonnakohus seda ei teinud. Ükski õigusriik ei tunne põhimõtet: et kohtuotsust kirjutatakse ainult nii kaua, kuni kohtunikule tundub, et isik tuleb süüdi mõista. Mis siis, et kaitseks esitatud väited jäid hindamata.

Riigikohus märkis omaenda menetluse kohta, et käsitleb oma otsuses ainult olulisemaid kassaatorite väiteid. Miks Riigikohus on just need väited lugenud olulisteks ja millised olid ebaolulised väited, mida ei käsitleta, jääb kõrvalvaatajale arusaamatuks.

Riigikohus tunnistas sellega oma väsimust olla võistlevas menetluses õiguse rakendaja ja otsustas, et tal on lihtsam ise valida, mida ta otsuses kajastada tahab. Mina arvan, et just (riigi)kohus ei tohiks kunagi väsida õiguse täpsest rakendamisest.

Olin selles menetluses Tarmo Pedjasaare kaitsja ja tean, mida väitsin menetluse esimeses, teises ja kolmandas astmes. Ma tean, et Riigikohus jättis kassatsiooni (ja mitte ainult minu kassatsiooni) olulised väited käsitlemata ilma ühegi põhjenduseta.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus oli uurinud tõendeid „piisavalt“. Juhul kui lähtuda Riigikohtu enda lähenemisest, et hindan vaid enda valitud tõendeid, siis tõepoolest: samal põhimõttel hindas tõendeid ka ringkonnakohus.

Kahjuks peab nentima, et see ei ole võistlev kohtumenetlus ja kohus ei täitnud enda rolli asja lahendajana. Kohus ei saa lugeda poolte esitatut ebaoluliseks ilma sellele sõnaselget ja lugejale arusaadavat põhjendust ja hinnangut andmata.

Kohtud ei loo kohtusaalis uut asja.

Võistlevas menetluses on kohtutel võimalus asju lahendada vaid sellistena, nagu need kohtu ette on toodud. See põhimõte kehtib ka esitatud asjaolude ja tõendite suhtes: kohus ei saa ise otsida seoseid tõendite ja asjaolude vahel, seostamine peab esmaselt toimuma osapoolte poolt. Kohus saab anda vaid hinnangu, kas sellest, mis üks võistlev pool on kohtule esitanud, saab tõepoolest järeldada seda, mida ta väidab. Ja kohus peab arvesse võtma ka teise poole vastuväiteid ja neile samamoodi hinnangu andma.

Kõnealuses otsuses on see põhimõte hüljatud: kohtud on sisustanud asjaolu ja sidunud selle tõendiga – ilma et süüdistus seda ise oleks nõuetekohaselt teinud. Võistlev menetlus keelab aga asja lahendajal ise asja luua, ja seda keelab ka põhiseadus. Ka juhul, kui kohus püüab seda rüütada "tõendite vaba hindamisena".

Mitu õigusrikkumist on lubatav riigile menetluses, mille eesmärk on tuvastada isiku õigusrikkumine?

Riigikohus on oma otsuses tuvastanud hulgaliselt ringkonnakohtu seaduserikkumisi ja üksjagu rikkumisi kohtueelses menetluses, nt kohtute poolt jälituslubade väljaandmisel, prokuratuuri poolt jne. See ei takistanud Riigikohut langetamast süüdimõistvat otsust.

Tavakodanikul ja võimalikul õigusemõistmise masinavärki sattujal oleks õigus teada: kui mitu õigusrikkumist on lubatav riigile ülla eesmärgi nimel kodanik võimalikult õigusrikkumiselt tabada? Kui palju võib hälbida kohtumenetluse olulistest põhimõtetest, et süüdimõistev otsus oleks veel legitiimne? Kas võib öelda: vaatamata sellele, et riik ise ei saa enda loodud seaduse täitmisega hakkama, siis sinu, va menetlusaluse, tunnistame kasvõi ühe seaduserikkumise eest (mille osas kohus ehk alles täna selle teokoosseisu sisustas või menetlusreeglid lõi) kurjategijaks?

On mõtisklemist väärt, kas põhiseaduslikud garantiid kehtivad ka siis, kui ma peaksin kaitsma iseennast. Ka iseenda eest. Klassikud väidavad ju, et riik, see olen mina sama palju kui keegi teine!

 

Kas sarnased tendentsid on ülekantavad ka mõnele teisele kohtumenetlusele, jäägu siinkohal hindamata. Õigusriigis peaks iga menetleja ja kohtu südameasjaks olema, et vähemalt temale, tema juhitud menetluses, selliseid etteheiteid teha ei saa.